Heihopsti

Nojah, kõik alustasid siin alles kolmandal nädalal blogi kirjutamist, eks ma püüan kah. Räägin jutti sellest, mis meeles on.
Tähelepanu! Jutt tuleb üpris pealiskaudne, kuna seda blogi loevad Ergo vanemad ka:)

Nägime hommikul Riiga sõites Tallinna teletorni, nii ütles Ergo Riia teletorni kohta igatahes. Bussist väljudes hüppasime oma suurte kottidega overpriced taksosse, mis oligi põhimõtteliselt meiesuguste turistide rahalürpimiseks mõeldud. Kui jõudsime hotelli ajasin meie asjad vene keeles kõik korda ja kolisime sisse. Tuba on üsna sarnane sellele, mis on meil Koplisgi ainult et umbes kolm korda suurem, küll aga kolm korda kallim ka. Köögis polnud mikrokat, ega ahju, mis valmistas pettumust, aga vähemalt pakuti kõiki nõusi k.a pannid ja potid, mida tuli adminnilt juurde küsida. Nett on, aga vahest õhtuti kisub kohe liiga aeglaseks. Igatahes too päev ostsime veel Narvesenist viiekaga 24h bussipileti ja trippisime linna peal ringi. No ja Kamenik tegi KFC-s välja, et näidata kui KVALITEETNE see kana ikka on. Midagi muud märkimisväärset ei toimunud too päev vist.
Järka päev käisime Riia kutseõppeasutuses ja käisime linna peal.
Siis tutvusime praktikakohtadega. Ma sain Sakreti betoonitehasesse - kas pean tõesti midagi enam mainima? Küll ma pärast mainin. Teised said Peruzasse ja kui aus olla siis see koht tundus märksa innovatiivsem ja rangem ka, niiet mingil määral mul joppas ikka, sest mul on eelnev kogemus sarnases tehases töötamisega ja seda korrata väga ei soovi.
Tehasest siis. Jõudsin kohale, tööriided selga ja surub juba mehaanikust praksijuhendaja kätt. Edgar on chill mees, viskab nalja, suht leebe ka nagu kogu õhkkond selles kohasgi, aga tegelt on ta seal 15 aastat juba töötanud ja teab väga palju. Lasi mul ainult mingit lihtsamat sorti elektrimootorit lahti nokitseda ja uuesti kokku panna, aga asi seegi. Mul oli tehases ülitimm ka selles plaanis, et leidsin kohe 3-4 töölist, kellega sai vene keeles juttu puhuda, seega isegi kui teha polnud midagi sain ikka kuidagi aega sisustatud või vähemalt ei tundnud end üksikuna. Märgin veel ära, et ma sain tavaliselt kahe aeg ära, samal ajal kui teised vennad pidid Peruzas kuskil 4-5ni tiksuma ja ega nende töö põnev ka polnud. Mina aga olen praeguseks hetkeks saanud näha meie tehase 10. korruselt uhket Riia prügimäge, parandanud ühel töölisel relaka ära, pannud kokku mingi asünkroonse reversiivse käiviti vms, kihutanud tehase peal Kaho tolmupühkijaga ringi, vahetanud kõikidel tehases olevatel liikuvatel osadel määrdeainet ja niisama tundide kaupa YouTube'i videosid vaadanud, sest millegipärast Läti betoonitehases on parem nett kui Eesti koolides.